Kõik tätoveeringud ei ole ühesugused. Mitte ainult selle järgi, kuidas nad välja näevad, vaid ka selle järgi, kuidas ja miks nad on tekkinud.
Traumaatilised tätoveeringud ilmuvad vastu selle tahtmist, kes neid kannab. Need tekivad siis, kui mingi pulber satub haavale ja jääb sinna püsivalt. Söekaevurid võivad saada selliseid tätoveeringuid, kui söetolm satub maa all saadud haavale. Relvast tulistatud püssirohi võib tekitada sama efekti, kui relva tulistanud isikul on haav käes. Teelt pärit asfalt võib teha traumaatilise tätoveeringu inimesele, kes on kogenud õnnetust ja libisemist teedel avatud nahaga. Amalgaamtätoveering võib tekkida hambaravi ajal ning juhuslik pliiatsi või pliiatsiga pistmine võib jätta naha alla grafiiti või tinti. Neid on raske eemaldada.
Kosmeetiline tätoveering (või püsimeik) on tätoveering, mis on kujundatud nii, et see näeks välja nagu klassikaline meik. Seda tehakse huultele, näole, kulmudele ja silmalaugudele. Seda tehakse selleks, et kaotada vajadus iga päev meikida või varjata loodusest või mõnest haigusest tulenevaid puudusi. Samuti kasutatakse seda mastektoomia kirurgiliste armide varjamiseks ja puuduva rinna areooli asendamiseks.
Meditsiiniline tätoveering on üks nimetus mõnele erinevale tätoveeringule. Mõned meditsiinilised tätoveeringud on teated sellest, et patsient kannatab kroonilise haiguse või allergia all, mis tabamuse korral muudab patsiendi võimetuks rääkima ja teisi oma haigusest teavitama. Meditsiinilised tätoveeringud võivad asendada sõjaväe koeramärke ja sisaldada infot näiteks veregrupi kohta. Tätoveeringuid kasutatakse radioloogias sihtimise abivahendina, et näidata kohta, kuhu kiir tuleks suunata. Ilma selleta oleks kiiritatav väli liiga suur ja võiks
kahjustada ümbritsevaid kudesid. Meditsiinilisi tätoveeringuid kasutati jääajal ja Vana-Egiptuses akupunktuuri ühe vormina.
Tatoveeringuid identifitseerimiseks kasutati ja kasutatakse positiivse või negatiivse identifitseerimise eesmärgil. Muistsetel hõimudel olid oma tätoveeringud, mis näitasid suguvõsa, sotsiaalset positsiooni ja staatust hõimus. Kurjategijad ja desertöörid tätoveeriti karistuseks ja põgenemise takistamiseks. Natside koonduslaagrite vangidele tätoveeriti holokausti ajal numbreid kätele, et neid saaks pärast surma tuvastada. Rooma keisririigi sõduritel olid kätele tätoveeringud, mis takistasid neil deserteerumist (või tegid selle raskeks).
Amatöör- ja kutsetätoveeringud on tänapäeval kõige levinumad tätoveeringute liigid. Amatööritätoveeringud on tavaliselt tehtud ühevärviliselt ja nende tint on naha pealmises kihis. See nimetus viitab amatööride tehtud tätoveeringutele, kes alles harjutavad ametit ja hõimutätoveeringutele, mis on ülemineku riitused, vapruse või ilu sümbolid. Professionaalsed tätoveeringud tehakse sageli rohkemates värvides professionaalsete vahenditega ja sügavamal nahakihis, mistõttu on tätoveeringud kvaliteetsemad.
Teised tätoveeringute liigid on sarvkesta tätoveering (tätoveeritud silmamuna), kõrvalkesta tätoveering (tätoveering, mis paigutatakse suu sisse – suulael), keeletätoveering (teeb seda, mis peal kirjas), kõrvalkesta tätoveering, hammastätoveering (tätoveeringud välja tõmmatud hammastele), helendavad tätoveeringud ja pimedas ja UV-valguses helendavad tätoveeringud, karvatätoveering (tätoveering julge pea peal, mis näeb välja nagu väga lühikesed juuksed) ja tätoveering loomadele nagu sigadele ja kassidele (me
Ma ei tea, miks…).
